Mark Andrejevic kirjeldab oma essees
mõistet digiaedik.
Internetis midagi tehes, näiteks
Google otsingut kasutades, Foursquare enda asukoht lisades või
Amazonist raamatut ostes jääb sellest järgi jälg. Selliseid jälgi
koguneb netikasutaja kohta väga palju ja juba mõne aja pärast
joonistub sealt välja muster, mida saab turunduseks ära kasutada.
Sellest on lihtne aru saada, et kui
inimene ostab netipoest palju rock muusikat, siis järgnevatel
kordadel pakutakse talle sarnast muusikat.
Aga andmete kogumine läheb palju
kaugemale. Proovitakse leida kõikvõimalikke kombinatsioone
turustamiseks. Kõik kättesaadav info läheb kasutusse: inimese
asukoht, vanus, eelnev käitumine, iseloom jne. Kui selgub, et
inimesed, kes pesevad päevas kolm korda hambaid, ostavad suurema
tõenäosusega maastikujalgrattaid, siis seda infot kohe ka
kasutatakse. Vastava käitumise põhjus pole oluline, tähtis on
tulemus.
Minu arvates pole selles midagi halba,
kui mulle suunatud reklaam on selline, mis mulle sobib ja huvi pakub
ning soovi korral saan selle kinni panna või ära keelata. Või kui
kogutud infost on mingit kasu, näiteks liiklusummikute analüüsil.
Aga probleemiks on see, et ma ei tea,
kes ja kuidas minu kohta olevaid andmeid kasutab. Juba tekitatud
jälgi on pea võimatu kustutada ja kuna infot tekib aina juurde,
suureneb ka oht, et need võivad valedesse kätesse sattuda.
Kes peaks asja kontrolli all hoidma ja
kas selleks pole juba liiga hilja? Seda näitab aeg.
Allikas
http://ojs.ubvu.vu.nl/alf/article/view/94/168
